Ühisvara jagamine täitemenetluses

Paljud võlausaldajad on fakti ees, et täitemenetluse käigus tekib seisak, kus võlgnikul on küll vara, aga see ei ole tema üksikomandis ning muu vara arvelt täitmine on ebaõnnestunud. Tihti jääbki menetlus toppama ja võlgnik elab muretult edasi, sest tema abikaasaga olevat ühist vara ei saa kohtutäitur võõrandada ehk ei saa täita nõuet võlgniku vara arvelt. Lisaks on võlgnikel kujunenud välja arvamus, et kui täitementluses tasuda nõude katteks kasvõi mingigi summa,  siis välistab see täitemenetluse algatamise tema vara suhtes.

Ühisvara on küll võimalik võõrandada, kui võlgniku abikaasa annab selleks nõusoleku, kuid üldiselt praktikas seda ei kohta. Kuidas on siis võimalik nõuet rahuldada, kui võlgnikul on vara ühisomandis ?

Selleks annab võimaluse täitemenetluse seadustiku (TSM) paragrahv 14 lõige 2. Eeltoodud paragrahvi kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara osas ebaõnnestus.

Meie jurist Priit Pööbo sattus võlgnikust abikaasa vara jagamise menetluses olukorda, kus vaidlusaluseks sai väide, et võlgnikust abikaasa suhtes toimuv täitemenetlus ei ole ebaõnnestunud. Nimelt väitis võlgnik, et kuivõrd võlgnik tasus ositi võlgnevust (oma äranaägemise järgi), siis ei saanud lugeda täitemenetlust ebaõnnestunuks ning palus ühisvara jagamise hagi jätta läbivaatamata. Võlgnik sealjuures tugines Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2016.a otsuse tsiviilasja nr 3-2-1-74-16 p-le 15.2. Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt tuli sissenõudjal tõendada asjaolu, et võlgniku lahusvarast ei piisa kohustuste täitmiseks. 

Võlgnik asus määruskaebuses ekslikult seisukohale, et TMS § 14 lg 2 alusel ühisvara jagamise nõude esitamise eeldus on kohtutäituri kinnitus, et täitemenetlus on ebaõnnestunud. Riigikohus tõi viidatud lahendis välja, et kohtutäituri vastav kinnitus võib muu hulgas olla üks tõenditest, mida kohus saab arvestada, hinnates, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. Kohtu jaoks ei olnud võlgniku väited piisavad määruskaebuse rahuldamiseks. Võlgniku edasikaevatud määruse osas tegi Ringkonnakohus määruse, millega võlgniku kaebust jälle ei rahuldatud. Ringkonnakohus ei nõustunud võlgnikuga ka selles osas, et maksete tegemine välistas täitemenetluse ebaõnnestumise. Ringkonnakohus selgitas, et TMS § 14 lg-st 2 tulenevalt on täitemenetlus ebaõnnestunud siis, kui võlgnikul ei ole piisavalt lahusvara, et täitemenetluses nõutavat võlga ära maksta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-9-17, p 12). Järelikult tuleb võrrelda täitemenetluses nõutava võlasumma suurust võlgniku olemasoleva lahusvara väärtusega. Kui võlgnikul puudub piisav lahusvara, mille arvel võlgnetav kohustus täita, siis on täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud. Erandlikult ei saa leida, et täitemenetlus TMS § 14 lg 2 alusel on ebaõnnestunud, kui võlgnik ja võlausaldaja on täitemenetluses kokku leppinud maksegraafikus ning võlgnik teostab vastavalt kokkulepitud maksegraafikule perioodilisi makseid.

Tulenevalt eeltoodust saab  järeldada, et kui võlgnik ei täida oma kohustusi nõuetekohaselt ja tasub  võlgnevust ainult enda äranägemise järgi, siis on ka võimalik ühisvara korral läbi vara jagamise nõuet täita.